Loodusprogramm “Talvised aialinnud ja nende toitmine”

Täna, 13. novembril käis Õnneseenel külas Eesti Ornitoloogiaühingu esindaja Margus Ots. Programmi juhatas sisse õppealajuhataja Aigi Kapten, kes uuris lastelt, millised linnud on meil valitud aasta rühmalindudeks. Lapsed teadsid täpselt, kelle rühma tunnuslinnuks on suitsupääsuke, kellel luik, kellel metsvint.

Margusel oli ette valmistatud ca 45-minutiline tutvustusprogramm, milles ta käsitles nii levinumaid Eestis talvituvaid ja meie kodudes üles seatud toidumajades nähtavamaid linde kui ka erinevaid linnutoite, toidu paigutamiseks parimaid võimalusi kui ka ohte, miks ei tohiks toita veelinde. Kogu programmist sai lasteaiapere osa kahe grupina. Külaskäik toimus projekti “Sulissõbrad keeles ja meeles” raames. Projekti rahastab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Esmalt tutvustas ornitoloog Margus meile levinumaid aialinde. Näiteks rasvatihaste kohta teadis ta rääkida, et meie keskkonnas talvitub umbes 1,5 miljonit rasvatihast, mis moodustab rohkem kui meil elanikke kokku. Suviseks lemmiktoiduks on nii rasva- kui sinitihastel putukad. Ent talvel krõbistavad nad parima meelega seemneid süüa. Kui soovid teinekord enda koduses toidumajaski eristada isaseid ja emaseid rasvatihaseid, siis saad seda teha nende kõhualuse musta värviriba järgi. Isaslindudel on must riba märksa laiem kui emaslindudel. Sinitihaseid võid leida toidumajast esiteks nende vapustava sinise värvuse järgi ära tundes, ent märkad kohe, et nemad on märksa kiiremad, aktiivsemad ja lärmakamad kui näiteks rasvatihased.

Järgnevalt tutvustas Margus rohevinte ning ka musträstaid. Kui enamus neist küll lendavad talveks veidi soojemasse kliimasse, siis mõnel aastal on ka nende arvukus meie kandis üllatavalt suur.

Lisaks saime teada, et linnud, kellel on jämedam nokk, armastavad rohkem süüa seemneid – tugevama nokaga on hea seemnekesti purustada. Peenikese nokaga linnud on rohkem putuktoidulised, ent ei ütle ka nemad ära heast seemnest.

Saime teada, et Eestis elab lisaks kõige tavalisemale suur-kirjurähnile ka tamme-kirjurähn ja hallpearähn ning nii mõnedki teised alaliigid. Tavaliselt juhtub nii, et üllatuslikult võib kuskilt majaseina äärest või puu alt leida suure hunniku käbisid… Miks? Sest rähn on loonud endale töökoja, kus ta käbidest seemneid eemaldab. Seda nimetatakse rähni sepikojaks. Aga talvel, kui rähn satub toidumajakesse, maitsevat talle seal kõige enam rasvapallid ja pekk. Soojadel perioodidel sööb ta enamasti putukaid ja tõuke.

Kuulsime, et puukoristaja on kõige tublim ronija. Kui teised linnud saavad ronida vaid puutüve mööda ülespoole, siis puukoristaja jaoks pole probleem keerata lihtsalt nokk maa poole ja tulla niimoodi mööda puud alla. Lihtsalt kohastumus on selline. Huvitava faktina saime teada, et heal lapsel mitu nime! Puukoristajat kutsutakse ka puuklutiks tema klutt-klutt-klutt häälitsuste tõttu.

Toidumajas on tihedaks külaliseks kindlasti ka varbalased – nii põldvarblased kui koduvarblased. Kui põldvarblastel on üsna keeruline vahet teha isas- ja emaslindude vahel, siis koduvarblased on täiesti eristatavad.

Leevike tuleb meie toidumajadesse toidu järele siis, kui ta enam loodusest ise midagi ei ole suuteline leidma – ehk tema lemmikmarjad pihlakad on näiteks täitsa otsa saanud.

Lisaks saime teada, et need vareste sugulased – harakad ja hakid, on ühed salakavalad tegelased. Nemad kipuvad tulema ja näppama teistele lindudele üles pandud rasvapalle – lõhuvad võrgu ning lähevad koos palliga seitsme tuule poole. Selle vastu pidavat aitama väga tõhusasti ilma võrk-katteta erilisse rasvapallide hoidikusse asetatud toidupalad.

Edasi rääkiski ornitoloog Margus lähemalt parimatest valikutest kohalike lindude toitmiseks ning tutvustas erinevaid linnutoidumaju ja -hoidikuid.

Saame vaid tänada Eesti Ornitoloogiaühingut, tulemast ise meie juurde ning tutvustamast meile kõigile just neid linde, nende eluviise ja toidusedelit just sellisel viisil.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.